Kuidas immunoreaktiivset insuliinitesti läbida?

Nagu teate, täidab insuliin väga olulisi funktsioone, millest peamine on süsivesikute metabolismi reguleerimine inimkehas. Tavaliselt on vere seerumi IRI tase 3-20 μU / ml (RIA). Insuliini sisaldus veres suureneb pärast söömist järsult, kuna selle kõhunäärme hormooni tootmise peamine regulaator on süsivesikud (suhkur, leib, teravili jne)..

I tüüpi suhkurtõve korral on insuliini sekretsioon vähenenud, kuid IRI määratlus ei kajasta kõhunäärme tegelikku funktsiooni insuliini tootmisel sellistel patsientidel, kuna reagendid reageerivad mitte ainult „oma“ insuliinile, vaid ka insuliinile, mille patsient ise süstib. ravimid.

II tüüpi suhkurtõvega patsientidel, kes saavad hüpoglükeemilisi tablette, võib IRI tase olla erinev: haiguse alguses on kõhunäärme funktsionaalsete reservide ammendumise tõttu haiguse alguses normaalne või mõõdukalt kõrgenenud ja haiguse hilises staadiumis vähenenud.

IRI sisaldus vereseerumis on märkimisväärselt suurenenud, sageli kuni 60 või enam μU / ml, inimestel, kellel on insinoom - kõhunäärme hormonaalne kasvaja, mis toodab suures koguses insuliini.

Teatud diagnostiliseks väärtuseks on veresuhkru ja immunoreaktiivse insuliini taseme samaaegne määramine ning IRI suhte (μU / ml) / glükoosi (mg%) arvutamine..

Tervetel inimestel on see näitaja alati alla 0,4 ja insulinoomi põdevatel patsientidel on see näitaja üle 0,4 ja ulatub sageli 1-ni.

Arvestades, et tuvastati enam kui 50 hüpoglükeemilise seisundi varianti, mille hulgas insulinoom ei ole hüpoglükeemia kõige levinum põhjus, kasutatakse selle patoloogia vormi diagnoosimiseks paastutesti.

Paastumise test viiakse läbi 12–72 tundi. Insulinoomi põdevatel inimestel tuleb see raske hüpoglükeemia tekke tõttu sageli varem katkestada.

Hommikul tühja kõhuga ja seejärel iga 1-2 tunni järel võetakse isikult verd, et määrata glükoos, IRI ja C-peptiid. Hüpoglükeemia tunnuste ilmnemisel võetakse erakorraline vereproov..